Ilmutusraamatu lõpupeatükid on omaette mõistatus. Esmapilgul näib Jumal paljastavat isegi selle mõõtmed Tema suur kuldne linn, mis hõlmab lunastatute häärbereid. Kui aga süveneda kõigisse jumalikesse andmetesse ja mõistatustesse, avastame palju enamat kui lihtsalt kuubik, mille pikkus, laius ja kõrgus on veidi üle 1500 miili!

Ridade vahel jutustatakse ütlemata lugu – lugu, mille suutis dešifreerida vaid keegi, kes tuli taevast alla, et tuua see valgus pimeduses olevasse maailma. Püha linn on palju enamat kui füüsiline linn, palju suurem kui terve planeet ja mitte ainult vaimne idee. See on tõepoolest füüsiline, sellel on rohkem kui kolm mõõdet ja see on nii suur, et igavik ei ole piisavalt pikk, et kõiki tema aardeid avastada. See on koht, kust enam kui üht universumit hakkab valitsema kõigi dimensioonide Looja, kelleks on aeg. See on koht, kus istute koos Temaga Tema troonil, kui usute.

Ja ma kuulsin suurt häält taevast ütlevat: 'Vaata, Jumala telk on inimeste juures ja ta elab nende juures ja nemad on tema rahvas ja Jumal ise on nendega ja on nende Jumal. Ja Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist; ja surma ei ole enam, ei kurbust ega kisendamist ega valu ei ole enam, sest endised asjad on möödunud. (Ilmutuse 21:3-4)